Ravimina kasutatakse juuri ja ürti.
Juuri kogutakse sügisel või varakevadel enne lehtede kasvamist. Juur puhastatakse mullast, lõigatakse ära maapealne osa ja külgjuured, pestakse külma veega, lõigatakse tükkideks ja pannakse mõneks päevaks närbuma.
Kuivatatakse hästi tuulutatavas ruumis või kuivatis temperatuuril 40-50 °C.
Kuivanud juured on väljastpoolt hele- või tumepruunid, ilma lõhnataja mõrkja maitsega.
Sissevõtmiseks mõeldud juured lastakse läbi hakklihamasina, pannakse 3-5 cm paksuse kihina pannile ja kuivatatakse veel kord, et need ei kleepuks kämpudeks.
Säilitamisaeg on 5 aastat.
Lehti kogutakse õitsemise ajal, närvutatakse õhu käes ning kuivatatakse hästi tuulutatavas ruumis või kuivatis.
Säilitatakse tihedalt suletud klaas- või puunõus 2 aastat.
Lehtedel ja juurtel on higileajav,
uriini- ja sapieritust ergutav,
rahustav,
rögalahtistav,
allergia-,
skleroosi- ja
nugilistevastane,
palavikku alandav ja
lahtistav toime.
Nad tekitavad söögiisu,
parandavad naha üldist seisundit ning
ergutavad piimaeritust rinnaga toitvatel naistel.
Võilillepreparaatidega ravitakse
alahappesusega gastriiti,
neid võetakse sisse kui mõruainet isu äratamiseks,
kui nõrka lahtistit kõhukinnisuse korral,
kui sapieritit maksa- ja sapipõiehaiguste puhul,
kui rahustavat vahendit ning
kui kuseeritit neeruvoolmete ja podagra puhul.
Rahvameditsiinis võetakse juuretõmmist, mõnel juhul ka juurelehetõmmist sisse furunkuloosi,
vistrike,
nahalööbe ja
teiste ainevahetushäirete puhul.
Võilillemahlal on üldtugevdav toime,
seda on kasulik tarvitada alahappesusega gastriidi korral. Mahl leevendab ka podagrahaige liigesevalusid.
Võilille piimmahlaga määritakse
konnasilmi ja
soolatüükaid.
Tuesday, May 12, 2009
Paiseleht -- Tussilago farfara
Ravimina kasutatakse paiselehe otsi ja lehti.
Lehti kogutakse juunis-juulis, kui need on veel väiksed ja pealt peaaegu paljad.
Päris noori lehti pole mõtet koguda.
Lehed tuleb kohe kuivama panna, laotades need õhukese kihina pööningule või õhu kätte.
Lehti tuleb sageli ümber pöörata, et mõlemad pooled kuivaksid ühtlaselt.
Lehti võib kuivatada ka nööri peale aetuna.
Pärast kuivatamist tuleb lehed sorteerida, eemaldada pruuniks tõmbunud ja hallitusega kaetud lehed.
Õisi koos vartega kuivatatakse kuivatis temperatuuril 50-60 °C. Säilitatakse kuivas ruumis kinnises nõus 3 aastat.
Paiselehepreparaatidel on
põletiku-,
köha- ja
astmavastane,
rögalahtistav,
pehmendav,
haavu parandav ja
spasmolüütiline toime.
Neid võetakse sisse neeru-, kopsu-, ülemiste hingamisteede-, südame-, kõhunäärme- ja seedeelundihaiguste, põiepõletiku, peavalu, tursete, müosiidi ja skrofuloosi korral, need äratavad söögiisu ja parandavad seedetegevust.
Välispidiselt kasutatakse leheputru
mädapaisete,
rinnanäärmepõletiku,
kasvajate,
furunkulite,
krooniliste haavandite ja
vesivillide puhul.
Värske lehemahlaga ravitakse
tuberkuloosi,
pikaajalist nohu (pannakse ninasõõrmeisse) ja
kasutatakse kui higistamisvahendit.
Värskeid paiselehti
pannakse haavadele,
haavandeile ja
furunkulitele,
värskeid ja kuivatatud ning peenestatud paiselehed
kiirendavad mädapaisete "küpsemist" ja paranemist.
Kuivatatud paiselehtede suits aitab
hingelduse ja hingamisraskuste korral.
Ürditõmmisega pestakse pead juuste kasvu soodustamiseks.
Lehti kogutakse juunis-juulis, kui need on veel väiksed ja pealt peaaegu paljad.
Päris noori lehti pole mõtet koguda.
Lehed tuleb kohe kuivama panna, laotades need õhukese kihina pööningule või õhu kätte.
Lehti tuleb sageli ümber pöörata, et mõlemad pooled kuivaksid ühtlaselt.
Lehti võib kuivatada ka nööri peale aetuna.
Pärast kuivatamist tuleb lehed sorteerida, eemaldada pruuniks tõmbunud ja hallitusega kaetud lehed.
Õisi koos vartega kuivatatakse kuivatis temperatuuril 50-60 °C. Säilitatakse kuivas ruumis kinnises nõus 3 aastat.
Paiselehepreparaatidel on
põletiku-,
köha- ja
astmavastane,
rögalahtistav,
pehmendav,
haavu parandav ja
spasmolüütiline toime.
Neid võetakse sisse neeru-, kopsu-, ülemiste hingamisteede-, südame-, kõhunäärme- ja seedeelundihaiguste, põiepõletiku, peavalu, tursete, müosiidi ja skrofuloosi korral, need äratavad söögiisu ja parandavad seedetegevust.
Välispidiselt kasutatakse leheputru
mädapaisete,
rinnanäärmepõletiku,
kasvajate,
furunkulite,
krooniliste haavandite ja
vesivillide puhul.
Värske lehemahlaga ravitakse
tuberkuloosi,
pikaajalist nohu (pannakse ninasõõrmeisse) ja
kasutatakse kui higistamisvahendit.
Värskeid paiselehti
pannakse haavadele,
haavandeile ja
furunkulitele,
värskeid ja kuivatatud ning peenestatud paiselehed
kiirendavad mädapaisete "küpsemist" ja paranemist.
Kuivatatud paiselehtede suits aitab
hingelduse ja hingamisraskuste korral.
Ürditõmmisega pestakse pead juuste kasvu soodustamiseks.
Harilik nurmenukk - Primula veris
Ravimina kasutatakse juurikat koos juurtega, lehti ja õisi.
Lehti ja õisi kogutakse õitsemise ajal.
Neid kuivatatakse tavalisel viisil.
Juurikaid ja juuri kogutakse sügisel, kui taim ise on juba närbunud.
Juurikas ja juured närvutatakse õhu käes ning kuivatatakse kuivatis temperatuuril 40--50 °C.
Nurmenukupreparaatidel on
rögalahtistav,
rahustav,
uriini- ja higieritust ergutav toime.
läkaköha
ja teiste ülemiste hingamisteehaiguste,
peavalu,
kroonilise kõhukinnisuse korral
ning kui vitamiiniallikat.
kopsupõletiku
bronhiidi korral
ning kui rahustit.
Lehti ja õisi kogutakse õitsemise ajal.
Neid kuivatatakse tavalisel viisil.
Juurikaid ja juuri kogutakse sügisel, kui taim ise on juba närbunud.
Juurikas ja juured närvutatakse õhu käes ning kuivatatakse kuivatis temperatuuril 40--50 °C.
Nurmenukupreparaatidel on
rögalahtistav,
rahustav,
uriini- ja higieritust ergutav toime.
läkaköha
ja teiste ülemiste hingamisteehaiguste,
peavalu,
kroonilise kõhukinnisuse korral
ning kui vitamiiniallikat.
kopsupõletiku
bronhiidi korral
ning kui rahustit.
Friday, January 16, 2009
Paju ravimtaimena
Teaduslikud nimetused: Salix fragilis L.; etc.(rabe remmelgas ja teised; Eestis kasvab paarkümmend pajuliiki, nii puu- kui põõsakujulisi)
Süstemaatika: perek. paju - Salix; suguk. pajulised - Salicaceae
Kirjeldus: Ravimtaimena enamkasutatud pajud on remmelgad, mis kasvavad 15-25 m kõrguseks puuks. Sagedased niisketel aladel, veekogude kallastel, hõberemmelgas ka kultuuris. Õitsevad aprillis-mais.
Rahvalikke nimesid: rämmpuu, lemberpuu, paipõõsad, pao.
Mesiniku kommentaar:Lastekasvatuses, eriti vanemail aegadel, ei saa alahinnata"parkaliokste" kasutamist ravimtaimena urvaplaastri näol. Tänapäeval on see küll kõrvale jäänud - osalt printsiibi "ära löö last " levides, osalt tõhusamate koduse füsioteraapia vahendite leiutamisega.
Pajuvõsa tähtsus mesinikule on muide omaette peatükk. Sest meelindude jaoks on siidiurvad parim ravim. Ka poolsurnud kevadine mesilaspere võtab pajupõõsa kõrval elu sisse, kui taru vähegi hooldatakse.
Jalgupidi kevadises külmas vees täie jõuga õitseda suutev "rämmpuu" kaitseb - võibolla on see imelik kokkusattumus - kõige eest, mis algab jalgade külmetamisest, olgu see siis põie / neeru põletik, bronhiit, reumahoog, palavik või köha. Arusaadav, et paljud ei taha nõus olla rahvatarkusega, et hambavalu/lagunemine ja kiilaspäisus on samuti ajendatud jalgade külmetamisest. Uskugu seda (nagu ütleb Herodotos), kes tahab, siinkirjutaja on ajapikku uskuma jäänud. (Iseasi, miks mõnikord jalad külmetavad, teinekord mitte.) Nõnda on rohutundjad neidki hädasid "urvapuu" koortega parandanud.
Arvestades, kui palju rahvast kannab liiga väikeseid või muidu ebamugavaid jalanõusid, ja nendega külmal aastaajal ringi liikudes omale karjakaupa hädasid külge tõmbab, peame tõdema, et pajuvitsu vajaksid paljud inimesed - kui mitte ihunuhtluseks oma õnnetute jalgade kohtlemise eest, siis kindlasti "vesiraagpuu" koore pulbrit streikiva tervise lepitamiseks.
Soovimata muutuda pealetükkivaks, juhib mesinik lapsevanemate tähelepanu laste kasvavate jalgade tervisele - unustage selle nimel kasvõi nende sünnipäevakingid ostmata, ärge kulutage raha huvialaringide peale, jätke koolis küsitavad rahad maksmata, hoidke kokku isegi söögiraha pealt (kommidest rääkimata - vanemad pole kohustatud laste ees pugema). Ja säästetud rahaga muretsege, hinnale vaatamata, neile alati avarad ja kuivad jalanõud. Kui muidu ei saa, siis kasvõi nii suure varuga nagu Pipi Pikksuka papa seda tegi. Kasvuruumiga kingad on vajalikud selleks, et pisikeste põrguliste jalapätsud ei hakkaks võtma üks sõra, teine kabja ilmet.
Kuigi paju - ja muu botaanika - suudab mõndagi, on Murueide tütarde võimalused siiski piiratud.
Kui jutt kord lastele ja nende vanematele läks, siis kevadine pajukoore - ja üldse ravimtaimede - kogumine on neile tore võimalus midagi ühiselt ette võtta, koos kodust välja minna. Sugugi mitte kulukas võimalus muide. Saadav elamus aga - näiteks kuidas just seda pajukoort oksalt maha rullitakse (või mõne muu maarohu juures vajalik nipp), jääb kauaks toreda mälestusena meelde.
Nurmenukku või muid "lilli" üks pereisa vaevalt ka ravimtaimena eriti koguda viitsib. Pajukoore lõikamine on tegevus, mida temagi endale sobilikuks pidada võib. Sel moel on tee avatud pajuvitste uueks tulemiseks pedagoogikasse - uues rollis, mitte enam urvaplaastrina.
Kasutamine/retseptuur: Pajukoort võib koguma hakata kevadel kohe, kui koor lahti läheb. Selleks sobivad paju umbes sõrmejämedused oksad ja võrsed, peenematest pole suurt võtta, vanematel okstel on liiga puitunud koor. Mugav on pajukoort koguda kuni mõnekümne cm pikkuste juppidena, mis oksa ümbert lahti rullitakse. Kuivatatakse toatemperatuuril, näiteks hästi ventileeritud pööningul või lakas.
Et pajukoortest midagi saada, tuleb neid keeta ja enne seda soovitavalt jahvatada või hekseldada. Pooles liitris vees keetmiseks sobiv määr on ca 30 grammi, keedetakse veerand tundi, kurnatakse lebrad välja. Saadava parkaineterikka vedelikuga ei maksa liialdada, päevas võiks võtta kuni 3 supilusikatäit. Sama vedelikuga võib kuristada kurku ja suud loputada, pesta pead (šampooni lisaainena).
Süstemaatika: perek. paju - Salix; suguk. pajulised - Salicaceae
Kirjeldus: Ravimtaimena enamkasutatud pajud on remmelgad, mis kasvavad 15-25 m kõrguseks puuks. Sagedased niisketel aladel, veekogude kallastel, hõberemmelgas ka kultuuris. Õitsevad aprillis-mais.
Rahvalikke nimesid: rämmpuu, lemberpuu, paipõõsad, pao.
Mesiniku kommentaar:Lastekasvatuses, eriti vanemail aegadel, ei saa alahinnata"parkaliokste" kasutamist ravimtaimena urvaplaastri näol. Tänapäeval on see küll kõrvale jäänud - osalt printsiibi "ära löö last " levides, osalt tõhusamate koduse füsioteraapia vahendite leiutamisega.
Pajuvõsa tähtsus mesinikule on muide omaette peatükk. Sest meelindude jaoks on siidiurvad parim ravim. Ka poolsurnud kevadine mesilaspere võtab pajupõõsa kõrval elu sisse, kui taru vähegi hooldatakse.
Jalgupidi kevadises külmas vees täie jõuga õitseda suutev "rämmpuu" kaitseb - võibolla on see imelik kokkusattumus - kõige eest, mis algab jalgade külmetamisest, olgu see siis põie / neeru põletik, bronhiit, reumahoog, palavik või köha. Arusaadav, et paljud ei taha nõus olla rahvatarkusega, et hambavalu/lagunemine ja kiilaspäisus on samuti ajendatud jalgade külmetamisest. Uskugu seda (nagu ütleb Herodotos), kes tahab, siinkirjutaja on ajapikku uskuma jäänud. (Iseasi, miks mõnikord jalad külmetavad, teinekord mitte.) Nõnda on rohutundjad neidki hädasid "urvapuu" koortega parandanud.
Arvestades, kui palju rahvast kannab liiga väikeseid või muidu ebamugavaid jalanõusid, ja nendega külmal aastaajal ringi liikudes omale karjakaupa hädasid külge tõmbab, peame tõdema, et pajuvitsu vajaksid paljud inimesed - kui mitte ihunuhtluseks oma õnnetute jalgade kohtlemise eest, siis kindlasti "vesiraagpuu" koore pulbrit streikiva tervise lepitamiseks.
Soovimata muutuda pealetükkivaks, juhib mesinik lapsevanemate tähelepanu laste kasvavate jalgade tervisele - unustage selle nimel kasvõi nende sünnipäevakingid ostmata, ärge kulutage raha huvialaringide peale, jätke koolis küsitavad rahad maksmata, hoidke kokku isegi söögiraha pealt (kommidest rääkimata - vanemad pole kohustatud laste ees pugema). Ja säästetud rahaga muretsege, hinnale vaatamata, neile alati avarad ja kuivad jalanõud. Kui muidu ei saa, siis kasvõi nii suure varuga nagu Pipi Pikksuka papa seda tegi. Kasvuruumiga kingad on vajalikud selleks, et pisikeste põrguliste jalapätsud ei hakkaks võtma üks sõra, teine kabja ilmet.
Kuigi paju - ja muu botaanika - suudab mõndagi, on Murueide tütarde võimalused siiski piiratud.
Kui jutt kord lastele ja nende vanematele läks, siis kevadine pajukoore - ja üldse ravimtaimede - kogumine on neile tore võimalus midagi ühiselt ette võtta, koos kodust välja minna. Sugugi mitte kulukas võimalus muide. Saadav elamus aga - näiteks kuidas just seda pajukoort oksalt maha rullitakse (või mõne muu maarohu juures vajalik nipp), jääb kauaks toreda mälestusena meelde.
Nurmenukku või muid "lilli" üks pereisa vaevalt ka ravimtaimena eriti koguda viitsib. Pajukoore lõikamine on tegevus, mida temagi endale sobilikuks pidada võib. Sel moel on tee avatud pajuvitste uueks tulemiseks pedagoogikasse - uues rollis, mitte enam urvaplaastrina.
Kasutamine/retseptuur: Pajukoort võib koguma hakata kevadel kohe, kui koor lahti läheb. Selleks sobivad paju umbes sõrmejämedused oksad ja võrsed, peenematest pole suurt võtta, vanematel okstel on liiga puitunud koor. Mugav on pajukoort koguda kuni mõnekümne cm pikkuste juppidena, mis oksa ümbert lahti rullitakse. Kuivatatakse toatemperatuuril, näiteks hästi ventileeritud pööningul või lakas.
Et pajukoortest midagi saada, tuleb neid keeta ja enne seda soovitavalt jahvatada või hekseldada. Pooles liitris vees keetmiseks sobiv määr on ca 30 grammi, keedetakse veerand tundi, kurnatakse lebrad välja. Saadava parkaineterikka vedelikuga ei maksa liialdada, päevas võiks võtta kuni 3 supilusikatäit. Sama vedelikuga võib kuristada kurku ja suud loputada, pesta pead (šampooni lisaainena).
Subscribe to:
Posts (Atom)
